Kreeka pühad

Kreekas peetakse kõiki religioosseid pühi uue stiili kohaselt. Näiteks kristlikke jõule peetakse Kreekas 25. detsembril, nagu ka Eestis, kuigi Kreekas leidub ka kirikuid, kes peavad lugu vanaaja stiilist – 7. jaanuaril. Iga linn peab ka oma kaitsja päeva. Näiteks Thessalonikises on see Püha Dimitriuse päev (26. oktoobril). Loomulikult peetakse Kreekas ka kaasaegsemaid tähtpäevi, nagu seda on Valentinipäev.

Kreeka riigipühadeks peetakse:

1 jaanuar — uus aasta

6 jaanuar - Kolmekuningapäev (Epifaania)

Kui Kreekas räägitakse jõulupühadest, siis peetakse silmas küllaltki ulatuslikku perioodi jõulude (25 detsember), 1. jaanuari ja kolmekuningapäeva (6 jaanuar) vahel. Loomulikult peetakse nende päevade jooksul kõigis kreeka linnades ja asulates arvukad pidulik üritused, millele hingeks on sajanditevanused traditsioonid ja tavad. Mõningaid neist tutvustame teile hea meelega.

Uue aasta tavad

Kuigi peamiseks talvepidustuseks peetakse, kahtlemata, jõule, peetakse uut aastat sama suurejooneliselt. Praeguseks on tekkinud rida tavasid, mis seonduvad aastaarvu vahetusega kalendris. Toome mõne näite. Ühe traditsiooni kohaselt, täpselt kesköö ajal, astub perepea õue ning viskab vastu seina granaatõuna vilja. Kui vilja seemned lendavad mööda õu laiali, ootab uuel aastal perekonda õnnelik elu. 

Uuel aastal Kreekas antakse eriline tähendus isegi tavalistele kividele, mis on leitud kuskilt sõiduteelt või ojast. Iga külaline, kes astub sisse külalislahke pere majja, peab viskama kivi sõnadega: «Olgu majapere rikkused sama rasked, kui see kivi».

Kreeka uue aasta fotod

Esimest jaanuari peetakse Kreekas kui kogu maailma poolt armastatud Püha Basili mälestupäeva, keda kreekamaal austatakse nagu Jõuluvana. Tema auks küpsetatakse eriline kook, mis kannab tema nime – «vasilopita», kuhu sisse peidetakse küpsetamise ajaks väike hõbemünt. Pidulik kook lõigatakse lahti uusaasta pidustuse ajal: kellele satub münt, saab uue aastal õnnelikuks ning edukaks. See tava tuli Kreekasse üle antiikaegadest: nii antiikses Hellases, kui ka Vana-Roomas küpsetati maiustusi ning pirukaid, kuhu sisse olid peidetud  «õnnetoovad mündid». «basilopitad» müntidega on müügil detsembri lõpus kõikides Kreeka poodides, supermarketites ja pagariärides. Kuid kõige maitsvamateks ja kõige aromaatsemateks peetakse kodus valmistatud «Püha Basili pitasid» .

«Basilopita» lahtilõikamise pidulikul hetkel peetakse kinni erilisest rituaalist. Esimene koogitükk on mõeldud Kristusele või Püha Basilile. Seejärel igale pereliikmele vanuse järjekorras (isegi neile, kes pole kohal). Kui münt satub Kristuse või Püha Basili koogitükki, ostetakse selle eest kirikus laternake, mis pannakse ikoonstaasi ette põlema. Kui münt satub pereliikmele, keda pole kohal, ostetakse selle eest küünal, süütakse see Püha Basili auks ning palutakse pühakut tema üle valvamiseks, ning toomaks teda kiiremini elusa ja tervena pere keskele.

Uue aasta hommikul loodavad kõik kreeklased, et esimene vastu tulev inimene on lahke: siis möödub aasta õnnelikult. Kui aga kohatav inimene on kuri ja tujurikkuv, sõnanapp ning torisev, ei laabu asjad just kõige paremini.

Kolmekuningapäeva tuli

Kaheteistpäevapikkused uusaasta pidustused lõpevad kolmekuningapäeval- ehk epifaania päeval  («Fota» või Teofaania). «Ta Fota» («Valgus» kreeka keeles) tähistab valgust, mida ilmutas maailmale Kristus. Sel päeval ristitakse kirikutes vett. Samuti, tavade kohaselt, viskab sel päeval vaimulik risti lähimasse veekogusse – jõkke, järve või merre ning mitmed ujujad sukelduvad sellele järgi. Arvatakse, et seda, kes saab esimesena risti kätte, saadab tulevikus edu.

Legendid räägivad, et kuni epifaaniani hulguvad igal pool ringi deemonid, kes tulevad maapinnale jõulude päeval, et teha inimestele kurja, ning kes kaovad kolmekuningapäeval. Paljudes asulates võib kohata riietunuid, kes kujutavad endast tumedaid jõude.

Allikate «toitmine»

Jõulude eel südaööl jalutavad Karditsa regiooni kreeka noored külaneiud lähima veeallikani, kust võtavad veidi «vaikivat vett». Seda nimetatakse «vaikivaks», kuna kogu oma teekonna kestel allikani ei tohi neiud lausuda ühtegi sõna. Nad valavad allikavette õli ja mett soovides, et uuel aastal oleks nende elu sama magus kui mesi. Et uus viljasaak oleks rikas , «toidetakse» allikaid erinevate toiduainetega: leivatükikestega, juustuga, ubade ja oliividega. Räägitakse, et neiu, kes tuleb allika juurde esimesena, saab tulevase aasta jooksul väga õnnelikuks. Tava lõpetuseks viskavad neiud oma kannudesse puulehed ja kolm kivikest ning naasevad seejärel oma  kodudesse jätkates vaikimist senimaani, kuni pole joonud «vaikivat vett». Seejärel pritsitakse selle veega kõiki nelja majanurka, kivikesed peidetakse.

Kolmekuningapäeva eel paljudes Kreeka osades peetakse lärmakaid ja lõbusaid karnevale («Ragutsaria»), mille ajalugu kaob iidsetesse aegadesse. Nendel osalejad riietuvad kõikvõimalike loomade kostüümidesse ning kellukestega kaetuna jalutavad mööda külasid ja linnatänavaid lauldes satiirilisi jõululaule. Rongkäigu lõpus kõnnivad «peigmees pruudiga», ja nende järelа  – «püha isa», kes peletab tumedaid jõude.

Kreeka karnevalite fotod

Kolmekuningapäeval, peale vee ristimist, viskab Metropoliit või preester vette risti. Julged, kes ei karda külma vett, jooksevad sellesse lootuses leida rist. See õnnelik, kes suudab risti kätte saada, jalutab õhtuni ringi majast majja, et anda inimestele edasi selle püha jumalaõnnistus.

Thassose saarel istub jõuluõhtul kogu pere põleva kamina ümber. Toimub järgnev: kaminast kraabitakse välja söed, laotatakse need laiali ning iga kohalolija viskab neile peale oliivipuu oksalt lehekesi, soovides seejuures midagi endmisi. Sellest, kelle leheke keerab end kõige enam kokku, saab õnnelik kelle soov läheb täide Kavala linna ümbruses on traditsiooniks esimesel uue aasta päeval oodata külla väikelapsi, kes jalutavad majast majja, astudes igaühte neist parema jalaga ning soovides õnne ja lahkust kõigile majaelanikele. Selle eest saavad lapsukesed magusat ja kingitusi.

Palju huvitavaid jõulutraditsioone on ka Kreeta saarel. Kõige vanimaks neist on põrsa, kes tapetakse jõulude eel, küpsetamise traditsioon. Põrsa liha peetaksegi jõululaua tähtsaimaks roaks. Põrsas tapetaks Kümne Pühaku päeval. Sellest lihast valmistatakse vorste ning muid tooteid, sealhulgas «omafiesi» (soolikad, mis on täidetud riisi, rosinate ja maksaga) ning toidupalasid searasvast, mida hiljem süüakse leivaga.

Veel üks kohalike traditsioone on anda  «Kristopsomo», Kristuse leiva, tükikesi ka loomadele, et ka nemad oleksid uuel aastal õnnistatud. Esimesel uusaasta päeval lähevad aga küla perenaised allikale (või tänapäeval avatakse kraanid) ning lausuvad: «Nii nagu voolab see vesi, voolagu headus minu majja». Seejärel toovad nad koju kivikese ning ütlevad: «Nii tugev kui on see kivi, olgu tugev ka minu kodu». Lapsed Kreetal saavad uueks aastaks  «lahket kätt» - raha oma vanaisadelt ja sugulastelt, kes sellisel viisil justkui garanteerivad lastele nende kaitsmise. Esimeseks roaks, mis saab söödud esimesel jaanuaril, peab olema magusa «bougatsa» tükike (kihiline kook erinevate täidistega).

Nagu näete, on Kreekas uue aasta vastuvõtmiseks hulganisti traditsioone. Need on mitmekesised ja erilised nagu Hellas ise. Et paremini tunnetada endal pidulikku meeleolu, mis on neil päevil üleval kogu riigis, lihtsalt külastage seda jõulude ajal.  

Kreeka leiab millega rõõmustada ning mida endast anda kõikidele, kes tulevad helde hinge ja puhta südamega!

25 ja 26 detsember on kreekas ametlikult vabad päevad.  Väikelinnade ja külade elanikud peavad traditsioone siiamaani samas, kui suurlinnade elanikkond peab jõule kui ilmalikku pidupäeva.

Minevikus alustasid vanakreeklased jõulude tähistamist peale jõulueelset paastumist, mis algas 40 päeva enne suursugust Kristuse sünnipäeva. Selle jooksul ei tarbinud usklikud  söögiks loomseid saadusi – liha, piimatooteid, mune. Tänapäevalgi jätkavad mõned paastumise traditsiooni järgimist. Nii või teisiti, jõulude eel koristavad põhjalikult oma kodu kõik kreeka perenaised ning küpsetavad traditsioonilisi pühade maiustusi – aromaatseid küpsiseid «melomakarona» и «kurabedes», mis seostuvad väikelaste jaoks nende imeliste päevadega ning kingituste ootamisega Pühalt Vasiliuselt, kreeka Jõuluvanalt.

Tänapäeva kreeklased võivad hellitada end nende maiustustega igal talvisel pühal, kuid vanasti «melomakarona» oli mõeldud üksnes jõulupäevaks ning «kurabedes» - esimeseks jaanuariks.

Eelnevatel sajanditel ja aastatel, iga pere, kes elas maal, «kasvatas»jõuludeks erilise põrsa, kellele oli saatuslikuks saanud olla peamine jõuluroog. Traditsioon valmistamaks neil päevil kalkunit tuli Euroopast ning Mehhikost aastal 1824.  Kalkun on paljudes kaasaegsetes Kreeka regioonides asendanud sealiha, mis ilmselgelt vähendas niigi rammusa jõululaua roogade kaloririkkust.

Tänapäeval Kreekas, nagu mujal maailmas, ostetkase jõuludeks kaunistused ning ehitakse  «jõulupuid» - kuuski (ehtsaid või kunstpuid). Reeglina alustatakse ehtimist mõned päevad enne jõule, et kogu see ilu rõõmustaks silmi ja hinge kolmekuningapäevani välja. Mõningate ajaloolaste uuringute kohaselt, kaunistasid juba antiikaegade Hellase mägiste asumaade elanikud puid küünaldega päikesejumala Mitra auks.

Lihavõttepüha fotod

Kreeta saare varasematel aegadel see traditsioon puudus. Ka teistes Kreeka regioonides täitsid jõulupuu funktsiooni väikesed ehitud laevukesed vilkuvate tulukestega. Ka tänapäeval pakuvad taolised laevad effektset vaadet eriti siis, kui need asetsevad mere ääres, näiteks Thessalonikises: siin, linna peaväljakul «kasvab välja » terve jõulukvartal, mille keskmeks on on jõulupuu ning jõululaev.  Väikesed tuledega ümbritsetud laevukesed püstitatakse maja sissepääsu ette. Nende sisse pannakse kullast esemed või mündid, mis on tuleva aasta rikkuse ja heaolu sümboliks. Selline armastus meretemaatika vastu pole juhuslik, kuna paljude aastatuhandete vältel tegelesid kreeklased kalapüügiga ning olid märkimisväärsed meremehed.

Paljudes Põhja-Kreeka külade majades ei ehita kuuski siiamaani. Pidulikku tähendust omavad siin samuti okas- ja oliivipuude oksad, ehk halud. Neid nimetatakse  «kristoksilo» (Kristuse puit): arvatakse, et nende halgudega kütmisest allikast eralduv soojus soojendab mitte üksnes maja, vaid ka külma koopa, kus sündis väike Jeesus. Elanikud üritavad kaminaleeki üleval hoida kolmekuningapäevani. Kreeklased usuvad, et see peletab eemale kurjad vaimud ja puhastab kodu.  Enne, kui teha üles tuli, kamin ning korsten puhastatakse korralikult tahmast ja tuhast – arvatakse, et koos mustusega visatakse kodust minema kogu halb ja kurjus. Tihtipeale visatakse tulle taimi, mis peletavad «kuradeid», iisopit ja sparglit.

Kreeka legendides elutsevad jõulude erilised kurjad vaimud, kelle hulka kuuluvad kallikanzarosed – kurjustavad ebameeldiva välimusega haldjad, kes 12 päeva jooksul peale jõule toovad kodudesse kaose. Vaimude eest kaitseb põlev viiruk või väike and. Samuti kaunistavad paljud pered puidust risti basiilikuga ning kastavad selle kausjasse veenõusse. Uskumuste kohaselt, muutub vesi peale seda protseduuri pühaks ning seejärel pritsitakse sellega kõik maja nurgad, et ajada minema kurjad vaimud.

«Kristopsomo», Kristuse leib

Kristuse leiva valmistamise traditsiooni jätkatakse senimaani üsna levinult, kuigi mitte igal pool Kreekas. «Kristipsomo»  valmistamine nõuab palju tähelepanu ja heatahtlikut suhtumist. Seda küpsetatakse jõulude eel: selle valmistamiseks kasutatakse erilist kuivast basiilikust toodetud pärmi. Retseptid on erinevad, kuid leiva peale kantakse alati risti kuju. Peale selle võib leiba kaunistada ka muude lisanditega.

Jõulupäeval võtab peolaua taga olev perepea Kristuse leiva, teeb sellele peale risti  ning murrab sellelt tükke, jagades neid kõigile pereliikmetele ja külalistele. See sümboliseerib momenti Armulauas, kui Kristus muris leivalt tükke ning jagas neid laiali oma õpilastele.

Koral, koral…

Nii nagu Venemaal, Ukrainas ja ka muudes maades peetakse ka Kreekas peamisteks jõulupühade saatjateks  «kalandas» -  karoleid ehk jõululaule. Jõulude ajal koguneb lastekari, kes käivad läbi kõik majad laulude, tantsude ja lahkete soovidega. Muusikaliseks saateks on väikesed metallist kolmnurgad ja savist trummikesed. Liigutatud külaelanikud tasuvad tänutäheks lauljaid maiustuste või müntidega. 

Karolid on rahvalaulud, mis on tekkinud sajandite vältel. Seetõttu kohtab kogu Kreekas ühtesid ja samu karoleid kohalike nüansidega, mida on toonud rahvusteostesse erinevad esitajad tõelise poeetilise talendiga. Püha Vasiliust kujutatakse uusaasta karolitest tihtipeale maaharijana. Üsna iseloomulikke karoleid esitatakse väikestes Kreeta külades Liibüa mere ääres.

Nagu ka mujal maailmas, peetakse ka Kreekas jõulupühi ajaks, mil kurjad jõud muutuvad eriti aktiivseteks. Siinkohal kasutavad iga riigi regiooni elanikud oma enda traditsioonilisi retsepte vastasseisuks tumedate jõududega: mõned riputavad uksele musta risti ja põletavad kaminas vanu saapaid, teised pritsivad püha veega kõiki maja nurki, mõned üritavad «pugeda» kurivaimudele asetades korstnasse sealiha konte või isegi vorste. Uskumuste kohaselt rahunevad tumedad jõud alles peale kolmekuningapäeva. Jutustused monstrumitest-koletistest on eriti laialtlevinud Mani regioonis, mis asub Peloponnesose poolsaarel.

Kreeka traditsiooniline jõululaud

Juhime eraldi tähelepanu kreeka traditsioonilisele lauale, kuna selle road väärivad omaette kirjeldust! Siin valmistatakse igal pool kapsarulle, erisuguseid roogasid sea- ja lambalihast. Küpsetatud kalkun täidisega riisist, rupsidest, kastanitest, rosinatest või pähklitest, muutus alles hiljuti jõululaua kaunistavaks osaks. Tihtiesinevate külalistena võivad lauale sattuda ka metssea- ja jäneseliha. Kreekad armastavad ka konserve: nad marineerivad juurvilju, enamasti kapsast, mida pakuvad linnuliha kõrvale. 

Maiustuste valik on üsna lai. Koduperenaised valmistavad neid koheselt peale jumalateenistust kirikus. Need on peamiselt mitmesugused küpsised: meeküpsised pähklitäidisega, «kurepesade» taolised küpsised ja muud. Kreeka vanaemad lausuvad, et jõulumaiustused  «teevad vastsündinud Kristuse magusamaks».

Jõulude traditsiooniline magus hirsipuder ja võikoogid täiendavad magusate roogade ridu. Osades linnaosades on oma erilised maiused. Nii näiteks on Mina linnaosas populaarsed «tiganites» - kujudena praetud tainas, mida kulinaarid vormivad mehe ja naise siluettidena. Valminud maiustuste söömist peetakse õnnetoovaks.

Muud tähtpäevad:

14 veebruar, valentinipäev — aasta kõige romantilisemat tähtpäeva, valentinipäeva, peavad kreeklased samati suurima heameelega nagu ka oma rahvuspühasid. Punase- ja roosavärvilistes toonides südametega  kaunistatakse kreeka kohvikuid, klubisid, poode, kortereid ja maju juba pikemat aega enne 14. veebruarit. Ega teisiti polekski võimalik suhtuda sellesse tähtpäeva maal, kus legendide kohaselt Olümpuse jumaladki näitasid välja oma valmidust armusuheteks. Tähistage seda romantilist päeva Kreekas ja teile avanevad uued armastuse küljed ning isemoodi elamused!   

Puhas esmaspäev — Suure Paastu esimene päev peale vastlapühi

25 märts — Iseseisvuspäev, suurim riigipüha. Sel päeval aastal 1821 algas rahva vabadusvõtlus Osmani ikke vastu.

Lihavõtted, Ülestõusmispüha – töövaba päev

1 mai — tööliste päev. Samuti tähistatakse kui lillede päeva

9 mai - emadepäev

Püha vaimu päev – Nelipühad (50nes päev peale lihavõtteid)

15 august — Püha Jumalaema surmapäev

28 oktoober -  "Ohi" päev, rahvuslik püha. Aastal 1940 vastasid sel päeval kreeklased „ei“ fašistliku Itaalia ultimaatumile, mis nõudis mitmete strateegiliste punktide samist Kreeka territooriumil.