Lakonia – ajalooline maa, mis on saanud kuulsaks siin toimunud kangelastegudega. Siin on mägesid, orgusid, järvi. Siin on ilu ja ägedust. See on paik, mille külastamist tuleks kogeda vähemalt üks kord elus! See on paradiis, kuhu tuleks kindla peale sattuda!
Lakonia on Peloponnese ja kogu Kreeka maismaalõunapoolseim osa, üks Kreeka vähestest regioonidest, mis on suutnud säilitada pea puutumatuna oma imekaunist metsikut loodust. Üks poolsaare seitsmest rikka ajalooga noomist. Tänu raskele ligipääsule selle rajoonideni on siin säilinud keskaegse kreeka arhitektuuri näidised. Läänest pesevad regiooni Messiniakose lahe veed, lõunast Lakonikose lahe veed ning idast Mirto lahe veed. Asub Evrotase jõe orus, mis on ühelt poolt piiratud Taygetose mäeahelaga (kõrgeim mägi – Profitis Ilias, 2407 m), mis kulgeb Tenaro neemeni, ning Parnoni mäeaahelaga teiselt poolt. Põhjast piirneb regioon Arkadia Noomiga, läänest – Messeeniaga.
Lakonia rahvaarv on ligi 100 000 inimest. Suurim osa tegeleb põllumajandusega. Regioon on kuulus oma kõrgkvaliteetse oliiviõli, tsitruseliste, juurviljade, mee ja veinide poolest.
Lakonia loodus on üsna mitmekesine – hõredalt asustatud mägised alad, rohelised ja viljakad orud, Mani kaljused kaldad ning Lõuna-Lakonia kaugele ulatuv liivarannik – suurepärane koht puhkuse veetmiseks.
Kliima on vahemereline, regioonide vahel vähe erinev. Palav suvi jahedate õhtutega mägedes, pehme sügis ja mitte väga külmad talved – piironna peamised omadused. Ülalpool, mägedes, muutub kliima Alpidele sarnaseks – karmi talvega. Mägedes on lund isegi suvekuudel.
Lakoniat peetakse õigusega üheks parimatest turismisuundadest tänu selle loodusele, mis kooskõlastab merd mägedega, samuti tänu oma rikkale ajaloole ja säilinud ajaloolistele monumentidele. Iidsed templid ja teatrid, kloostrid, linnused, koopad, kaitsealad, mäemarsruudid ning imeline rannik – need on vaid osa vaatamisväärsustest, mis võluvad ka kõige meeleheitlikumat skeptikut. Ajalooline aura, mis valgub siinsesse atmosfääri, loob mulje, et asud ühes hiiglaslikus muuseumis monumentidega iidsetest, bütsantsi ja kaasaegsest ajastust.
Müütiline Sparta, suursugune Mistrase linnus, Monemvasia kaljusaar selle linnusega, Ghitio – jumalate maa, frankide linnused, smaragdroheline Elafonisos, tornmajad ning Manii metsik ilu, bütsantsi templid, mis on paisatud laiali üle kogu Lakonia, unikaalsed Diru koopad, Euroopa lõunatipp – Neapolise poolsaar, Evrotase lopsakas org, Taygetose ja Parnoni maalilised külad, Heraklese kreekalik „fjord“ ning Kardamili kanjon, romantiline amfiteater Kyparissis – need on paigat, kus tuleks peatuda reisi ajal Lakonias. Iga aasta meelitavad need üha enam turiste.
Regiooni pealinn – Sparta linn, kreeka ajaloo igavene ning võitmatu kangelane. Iidsetel aegadel oli Sparta üks võimsamaid kreeka linn-riike. Selle järgi kandiski vanasti regioon oma nime. kaasaegne Sparta on ehitatud Evrotase jõeoru keskele, selle paiga vahetus läheduses, kus asus kuulus antiikaja Sparta – kartmatute spartalaste kodumaa. Tänaseks on sellest säilinud üksnes akropoli varemed ning kuningas Leonidase haud. Sparta on üks kaunemadi Kreeka linnu, mis erineb suurelt teistest linnadest oma kaasaegse ja avara planeeringu, suurte väljakute, kaunite parkide, roheliste puiesteede, ilusate avalike hoonete, muuseumite ning elava ööelu poolest. Linna rahvaarv on ligi 15 000 inimest. Siin tuleks ära näha Evangelistria ning Püha Nikoni katedraali, monumente Lycurgusele (Sparta seadusandja) ja spartalaste kuulsale sõjapealikule Leonidasele, iidse Sparta varemeid, rooma teatrit ning arkopoli, Apollo, Menelaioni ja jumalanna Artemis Orthia (seisva) pühamuid, arvukaid bütsantsi kirikuid ja templeid.
Spartalaste osavus ja riigi eriline organiseeritus, mis on loodud kuningas Likurgi seadusandluse baasil, on muutnud Spartat üle maailma kuulsaks. Võib öelda, et see on esimene totalitaarne vabariik tsiviliseeritud maailma ajaloos. Selle elanike peamiseks tegevuseks olid sõjaretked. Selleks õpetasid nad ka oma lastele juba varajasest east võituskunsti ja neist, kes mingil põhjusel ei sobinud, saadi lahti. Vana-Lakonialased (teise nimega spartalased) ei omistanud suurt tähtsust komfordile ja luksusele, seetõttu neil praktiliselt polnud suursuguseid hooneid. Säilinud on vaid mõned templid. Ka oma linna ehitasid nad avatuna ilma linnamüürideta.
Rikas kollektsioon rooma mosaiigist, Artemise templi keraamilised maskid, madude kujutusitega bareljeefid Apollo pühamust, marmorist sõdalase pea ning muud leiud linna akropolist kujutavad endast Sparta Arheoloogilise muuseumi uhkuse.
Iga aasta novembris toimub Sparta linnas „Apelsini püha“. Mälestuseks ateena sõnumitooja Pheidippidesest, kellest lugude põhjal sai esimene maratonijooksja, kes läbis teekonna Marathonist Ateenani, toimub siin iga-aastane spordivõistlus „Spartatlon“, milles osalevad sportlased erinevatest riikidest.
Ajalugu
Lakonia ajalugu on sündmusterikas. Bütsantsi ajastul oli see Peloponnese provints. 13 sajandil langes piirkond frankide valitsemisse, seejärel läks uuesti üle bütsantsialastele, kes tegid selle pealinnaks Mistra linna. 17 sajandi keskel vallutasid selle türklased ning alles 1828 aastal sai Lakonia iseseisvaks.
Vanaajal, umbes 2 aastatuhande keskpaigani, piirkond, mida asustasid leleegid, nimetati Lakonika. Hiljem lõid põliselanikke välja ahailased, 1 aastatuhande ajal aga doorialased, keda köitis väga regiooni isoleeritus. Nemad asustasidki siia oma Sparta linn-riigi. Lakonika elanikud erinesid oma napisõnalisuse, lühidalt väljendumise ja selgete mõtete poolest. Nendelt tuligi kasutusele mõiste „lakoonilisus“. 1. sajandil e.m.a. läks Lakonika rooma provintsi Achaea kooslusesse.
Rannikul asuv linnake Neapolis asub piirkonnas, mida tuntakse veel iidsetest aegadest Vatika nime all. Selle lõunaosas asub kuulus Malease neem (Kavo Maleas) selle organiseeritud randadega. Supelda on lubatud kõikjal, nii linna piires kui ka neeme maalilistes lahekestes, Nerandzionase, Kambose ja Vinglafia rannikutel. Siin tuleks ära näha kivistunud datlimetsa jäänuseid Agia Nikolaos, Agio Andrease koobast, viiekuplilist Pantanassa bütsantsi kirikut, samuti ümmargust järve Agia Georgioses – veekaitsealas.
60 km läänepoole Spartast, kõrgete mäetippude keskel on mägesid läbib Langada tee, kus kaasaegse Tripi küla lähedal asub kuulus Keada kalju. Legendide kohaselt viskasid spartalased selle rippseintelt alla imikuid, kes ei vastanud jõhkratele sõdalaste valikukriteeriumitele.
Kaasaegse Gerakioni lähedal, 20 km sellest,, asub iidne Geraki. Frankide 12 sajandi linnus ning 15 maalilist kabelit, mis on ehitatud seda ümbritsevatesse mägedesse.
Monemvasia Ajalooline linn, mis oli ehitatud juba 6 sajandil hiiglaslikule kaljusaarele. See on linnus-linn oma tornide ja kaitserajatistega. Ehitatud 300 meetri kõrgusele mäele, varjab pääsu Myrtio lahele. Selle ainus side Lakonia kallastega on kitsas maariba, mis on ainsaks teekonnaks kaljuni. Monemvasia säilitab tänagi oma keskaegse linnuse koloriitsuse. Kividega kaetud sillapealsed ning kitsad tänavad viivad külastajaid mööda bütsantsi kirikutest ning veneetsia arhitektuuri ehitistest ja keskaja fortifikatsioonilistest hoonetest. Ülemlinnas valitsevad suursugused tornid ja veneetsia valitseja palee. Uues linnas, ilusas ja külalislahkes, mis on laotunud linnuse kõrvale, leiate te kõike, mida vajavad turistid. Kou Monemvasia linn on Lakonia vaatamisväärsus. Siin on mida vaadata: Püha Sophia kirik, mis on ehitatud keiser Andronikuse poolt 12. sajandil. Seda ehitati korduvalt ümber katolikuks katedraliks ja türgi mošeeks, kuid vaatamata sellel on säilitanud oma suursugususe.
Githio – foiniiklaste koloonia, asub Kumarose mäe jalamil, asustatud juba antiikaegadest. Selle sadamas peatused spartalaste laevad. Tänapäevaks on see kaunis mereäärne linn arvukate neoklassikaliste hoonetega, huvitavate kirikute ja templitega. Lähedal asub Mavrovouni kuurort kaasaegse hotellikompleksiga ning kaunite randadega Serindzas, Valtakis ja Skoutaris.
Mistras – postbütsantsi ajastu tähtis vaimne ning poliitiline keskus. Jõudis õitsenguajani peale 4 Ristiretke. selle 2000 hoonet – linna rikka ning huvitava ajaloo vaikivad tunnistajad. Lossikompleks Ülemlinnas – üks väheseid maailmas säilinutest. Alamlinnas asuvad kloostrid ja metropoliidi residents. Linnalossi tipus valitseb frankide ehitatud linnus. Siin avaneb suurepärane panoraam kogu Lakedemonase orule ning Taygetose mäeahelikule. Mistras – unikaalne kaitstud monument lageda taeva all. Selle hilisem, ühtlasi ka kõige kaunim, ehitis – ainsa tegutseva kloostri Pantanassa kirik, mis on ehitatud aastal 1428. Siin elavad ikka veel mõned nunnad.
Suursugune Guillaume Villehardouin II loss oli ehitatud mäekünkale Sparta oru kohale. Ehitus algas 1249 aastal. Hiljem ehitasid lossi ümber nii bütsantslased kui ka türklased. Seda kirjeldatakse ja Goethe „Faustis“.
Mani poolsaar – Euroopa lõunapoolseim punkt. Keegi on Mani kohta öelnud: „Turist näeb Mani ära kolme päevaga, jalakäija kolme kuuga, ning selleks, et näga poolsaare hinge, läheb tarvis kolm eluaega. Üks elu – et saada tundma selle merd, teist – et saada tundma selle mägesid, ning kolmas – et saada tundma selle inimesi“.
Siin on mida vaadata. 7 linnust, hulgaliselt kivitorne, arheoloogilisi paiku, bütsantsi- ja postbütsantsiaegseid kirikuid kaunite ikoonidega. Siin asuvad 98 Peloponnese 118-st traditsioonilisest asulast, arvukad koopad ning kanjoneid marsruutidega jalutuskäikudeks. Mani külad säilitavad siiamaani oma traditsioonilist arhitektuuri ning elulaadi. Põhjapoolses Manis paistavad silma Kardamili selle bütsantsiaegsete monumentide ja Viru kanjoniga, Stupa, Langada selle kivist tornmajadega.
Gythio selle sadama ja omapärase arhitektuuriga, Areupoli selle „kalderimide“ ning tornidega, mis on kuulutatud monumentideks, Diru kopad, Limei, mis asub Homerose poolt kirjeldatud Gythio vastas, Gerolimenas, Vathia, Kotronas selle ranniku ja traditsioonilise arhitektuuriga, Porto Kagio – kuuluvad Ida-Mani alla. Muuseumasula Vathia on juba kaks korda võitnud esikoha preemiat ülemaailmsel asulate ja maastike näitusel. See on üks paremini säilinud traditsioonilisi asulaid Kreekas.
Poolsaart on läbinud paljud vallutajad, kuid keegi ning kunagi ei suutnud alistada selle elanikke, keda peetakse iidsete spartalaste järeltulijateks. Karmid ning rasked elamistingimused lõid kohaliku elanikkonna imelise iseloomu, nende elu klannipärane organiseeritus mõjutas aga Mani külade ehitusstiil: tornmajad lünkakendega. Siinne loodus on jäänud puutumatuks. Järsud konarlikud kaldad, järsud kaljud, abajad maaliliste randadega loovad Mani kordumatut maastikut.
Diru koopad (Vlihada) See on koobaste grupp: Katafigi, Alepotripa, milles avastati iidse inimese peatuspaik, ning Glyfada. Suurim neist (100 ruutmeetrit) on turistidele avatud. Koobaste uurimine algas juba aastal 1949. Arvatakse, et kunagi olid need kuivad. Sellegipoolest on meretase ajaga tõusnud ning need täitusid veega. Nüüd meenutavad stalaktiidid valgeid veest väljaulatuvaid kolonne. Mööda järve on võimalik sõuda paadiga.
Elafonisi
Lakonia eksootiline saar. Maagiline rannik liivaluidetega, kaunite seedrimetsade ja kristallse sinakas-rohelise veega loovad haruldaselt kauni vaatepildi. Selle ühel pool, Levki piirkonnas, asuvad kuulus Simos Beach, Frangos ja Sarakiniko. Väiksemad grottid, kabelid, mida pesevad mereveed, väikesed saarekesed kaunistavad ümberringi seda kordumatut Peloponnese saart. Võimalus saada uusi kogemusi snorkelingist ja kite surfist annavad saarele veel suurema võlu. Saar kui turismisuund meelitab veel enam ligi ka uppunud Pavlopetri linnaga selle lähedastes madalates vetes. Vastasasuvast külast suunduvad saarele pidevad väiksemad kaatrid ja paadid.
Elafonisi – väike maapealne paradiis imeliste liivarandade, kristallpuhta vee ja maagilise loodusega. Siin leiate alati maitsvamat värsket kala. Saarel on suurepäraselt arenenud turistlik infrastruktuur. Saare ja kalda vahel oleva väina põhjaosa on väga madal ja liivane. Siinne vesi püsib soojana hilissügiseni. Kaldal on olemas parkla, mitmed tavernad.
Elafonisi – laste paradiis. Madal meri ja soe vesi sobivad ideaalselt nende supluseks.
Simos Beach
Üks populaarsemaid randu, mis ulatub pea kilomeetripikkuseks. Rannas on alati palju rahvast. Liivaluited, puhas ning rahulik vesi meelitavad siia palju puhkajaid. On olemas restoran, baar ja suurepäraselt varustatd kämping.
Neapolis
Asub Lakonikose lahe idaosas. Siin on alati palju inimesi. Liivane linnarand, suur ja lai, suurepäraselt varustatud. Vastasasuvale Elafonisile liiguvad rannalähedasest väikesest külast pidevad väiksemad paadid.
Neapolise teine rand, mis asub linnaranna lähedal, on unikaalne koht: siia munevad merekilpkonnad ja puhkavad vahemere hülged. Seetõttu pole rannas autode renti, hotelle, spordikomplekseid. Siin toimuvad pidevad ökoloogia loengud. Rand on pärjatud „Helesinise lipuga“.
Archangelos
Rand pikkusega 120 meetrit ning laiusega 10 meetrit valge peene liivaga. Ümbritsetud põõsastike ja lilledega. Ranna territooriumil on palju külalistemaju, restorane. Suvekuudel toimub puhkajatele mõeldud huvitav ning mitmekesine kultuuriline programm: loengud, fotograafia, joonistamise ning isegi retoorika võistlused. Erilist tähelepanu pööratakse ökoloogilistele teadmistele. Rand pärjatud ELi „Helesinise Lipuga“.
Gerolimenas
See liivarand sobib suurepäraselt neile, kes eelistavad rahu ja vaikust. Soovijatele kooskõlastada suplust spordiga pakutakse mugavaid teeradu rattaga sõiduks.
Porto-Kagio
Asub Lakonikose lahe lääneosas. Rand on liivane, küllalt eraldatud ning välismaailmast isoleeritud, ebatavaliselt kaunis.
Skourati
Sellel ilusal ja rahulikul liivarannal Gythio lähedal ei leia te päikesevarje ega lamamistoole. Rand pole organiseeritud. Sellegipoolest on rannal ELi „Helesinine lipp“ ning on puhkajate seas väha populaarne.
Mavrovunio
See on kaunis ja puhas rand, mis laiub 5 kilomeetril Gythio linna lähedal. See kogub alati kokku palju turiste, kuid tänu oma pikkusele on siin alati võimalik leida rahulikke kohti. Kui soovite juua tassike kohvi otse mere kaldal, on teie teenistuses restoranid ja kohvikud. Kallas on siin järsult sügavnev, seetõttu pole rand sobilik lastele. Päeva teisel poolel tõusevad tavaliselt üsna suured lained, seetõttu kui soovid supelda, on parem seda teha hommikuti. Rand asub 45-minutilise sõidu kaugusel Spartast.
Vathi
Lakonia üks kaunemaid ja puhtamaid randu. Ääretu, peene valge liivaga, lauge kaldaga. Ümbritsetud rikka taimestikuga. Lained esinevad siin harva. Ranna lõpus asuvad kaks kämpingut. Selle ranna on enda jaoks valinud kilpkonnad caretta-caretta, kes munevad siia. Vabatahtlikud ökoloogid märgivad neid kohti. Ning õnneseened, kes on valves kogu öö, viivad näha kuidas äsja koorunud kilpkonnad laskuvad merre.
Valtaki - Navagio
See rand on veidi ebatavaline. 1982 aasta jaanuaris hukkus siin laev „Dimitrios“. Seetõttu ongi ranna nimetuseks „Navagio“ – laevahukk. Sellest ajast peale asub laev kaldal, resotades ümbritsevat vett roostega. Supelda pole siin soovitatav. Kuid tasuks siiski proovida. Vaimustav vaade! Kaldal on avatud restoran.
Ambelos
See suurepärane liivarand asub Mani keskel, 85 km kaugusel Spartast erineb oma kirjeldamatu ilu poolest. See on üks rannikutest, mida on kindlasti vaja külastada. Teele kulutate te ligi poolteist tundi, kuid see-eest pärjatakse teid selle eest kauni vaatega idapoolse Mani loodusele, mida peate läbima. Niipea kui sukeldute ranna jahedatesse vettesse, on teie väsimus justkui käega pühitud.
-
100 Rizes Luxury Seaside Resort- Kuurort:
- Peloponnesos-Lakonia
- Hotellitoad:
- 20
Traditional style, comfortable rooms overlooking the sea, pool, internet. -
Aktaion Hotel- Kuurort:
- Peloponnesos-Lakonia Gythio
- Hotellitoad:
- 22
Small low-cost hotel built in traditional neoclassic style provides good service and friendly personnel.Ideal for calm rest.Aastaringselt
